„Minu sõnad … ei lakka kunagi”

President Monson, kas ma tohin paluda ühe hetke isiklikeks mõteteks?

Olles kutsutud esimese vennana rääkima pärast sinu ainulaadset sõnumit Kirikule täna hommikul, lubage mul öelda midagi kõikide üldjuhtidest vendade ja isegi kogu Kiriku nimel.

Paljude elamuste hulgast, mis meil sel ajaloolisel konverentsil on olnud, kaasa arvatud pühalikul koosolekul osalemine, kus meil oli võimalus tõusta püsti ja toetada sind kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat, on minu jaoks siiski kõige tähtsam meile kõigile avanenud võimalus olla isiklikult tunnistajaks, kuidas püha prohvetlik mantel on pandud sinu õlgadele, just nagu oleksid inglid seda teinud. Need, kes osalesid eile õhtul preesterluse üldistungil, ja kõik need, kes üle maailma tänahommikuse istungi ülekandest osa said, on näinud seda sündmust oma silmaga. Ma väljendan kõikide osalejate nimel tänu sellise hetke eest. Ma ütlen seda armastusega president Monsoni ja eriti meie Taevase Isa vastu selle imelise võimaluse eest, et oleme – nagu ütles kord apostel Peetrus ‑– „oma silmaga näinud tema suurt aulisust” (2 Pe. 1:16).

Eelmise aasta oktoobri üldkonverentsil mainisin, et on kaks peamist põhjust, miks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut süüdistatakse ekslikult, et ta ei ole kristlik. Tol korral rääkisin ma ühest õpetuslikust küsimusest – meie pühakirjadel põhinevast seisukohast Jumaluse kohta. Täna tahaksin rääkida teisest peamisest õpetusest, mis iseloomustab meie usku, kuid mis paneb mõnesid inimesi muretsema, nimelt julgest kinnitusest, et Jumal räägib jätkuvalt oma sõnu ja ilmutab oma tõde, ilmutusi, mis toimivad jätkuvalt täieneva pühakirjade kogumikuna.

Mõned kristlased, suuresti oma siira armastuse pärast Piibli vastu, on kuulutanud, et peale Piibli lisaks ei saa olla rohkem tunnustatud pühakirju. Kuulutades niisiis ilmutused lõppenuks, sulgevad meie sõbrad teistest uskudest ukse jumalikule väljendusele, mida meie Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus kalliks peame – Mormoni Raamatule, Õpetusele ja Lepingutele, Kallihinnalisele Pärlile ja jätkuvale juhatusele, mida saavad Jumala võitud prohvetid ja apostlid. Suhtumata mingilgi määral halvasti nendesse, kes võtavad sellise seisukoha, eitame me siiski austavalt, kuid kindlalt sellist tõese kristluse pühakirjavälist iseloomustamist.

Üks argumente, mida on sageli kasutatud ilmutuste lõppemisele viidates, on Uue Testamendi lõik Ilmutuse 22:18. „Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu sõnu: Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud!” Siiski on nüüd peaaegu kõigi piibliõpetlaste seas võimas üksmeel selles, et see salm käib ainult Ilmutuste raamatu, mitte kogu Piibli kohta. Need tänapäeva õpetlased tunnustavad mitmeid Uue Testamendi „raamatuid”, mis kirjutati usutavasti pärast Johannese ilmutust Patmose saarel. Sellesse rühma kuuluvad vähemalt Peetruse esimene ja teine kiri, Juuda kiri, Johannese kolm kirja ja ilmselt kogu Johannese evangeelium.¹ Võib-olla enamgi, kui need.

Kuid on lihtsamgi vastus, miks see praeguse Uue Testamendi viimase raamatu lõik ei saa käia kogu Piibli kohta. Seda sellepärast, et Piiblit, nagu me seda teame – tekste, mis on köidetud ühte teosesse – ei eksisteerinud sel ajal, kui see salm kirja pandi. Sajandeid pärast seda, kui Johannes oma töö kirjutas, liikusid Uue Testamendi raamatud ringi eraldi või koos mõnede teiste tekstidega, kuid peaaegu mitte kunagi tervikliku kogumikuna. Kogu 5366-st teadaolevast kreekakeelsest Uue Testamendi käsikirjast koosnevas tekstikorpuses sisalduvad ainult 35 kogu Uut Testamenti sellisena nagu me neid praegu tunneme; ja neist 34 koostati 1000 aastat peale Kristust².

Tõsiasi on see, et peaaegu iga Vana ja Uue Testamendi prohvet on lisanud oma eelkäijate käest saadud pühakirjale midagi. Kui Vana Testamendi Moosese sõnad oleksid olnud piisavad, nagu mõni ehk ekslikult neid arvas olevat³, siis miks näiteks oli vaja nendele järgnevaid Jesaja prohvetlikke kuulutusi või Jeremija omasid, kes tulid pärast teda? Rääkimata Hesekielist ja Taanielist, Joelist, Aamosest ja kõikidest teistest. Kui ühe prohveti ilmutus ühel ajahetkel on küllaldane kõikideks aegadeks, mis õigustab siis teiste prohvetite olemasolu? Mis õigustab neid, seda selgitas Jehoova ise, kui Ta ütles Moosesele: „Minu töödel pole lõppu ega … minu sõnad … lakka kunagi”⁴.

Üks protestandist õpetlane on seadnud paljuütlevalt kahtluse alla eksliku õpetuse suletud pühakirjadest. Ta kirjutab: „Millisel piibli või ajaloolistel alustel on Jumala inspiratsioon piirdunud kirjalike dokumentidega, mida kirik kutsub nüüd Piibliks? … Kui vaim inspireeris ainult esimese sajandi kirjalikke dokumente, kas see tähendab, et seesama vaim ei räägi täna kirikus asjadest, mis on kaalukad?”⁵ Me küsime alandlikult neidsamu küsimusi.

Jätkuv ilmutus ei muuda ega sea kahtluse alla olemasolevaid ilmutusi. Vana Testament ei kaota oma väärtust meie silmis, kui meile tutvustatakse Uut Testamenti, ja Uus Testament muutub vaid tugevamaks, kui me loeme Mormoni Raamatut: teist testamenti Jeesusest Kristusest. Mõeldes Viimse Aja Pühade vastuvõetud täiendavale pühakirjale, võime me küsida: Kas need varakristlased, kel aastakümneid oli ligipääs ainult lihtsakoelisele Markuse evangeeliumile, mida üldiselt peetakse Uue Testamendi esimesena kirjutatud evangeeliumiks, kas neid solvas see, kui nad said üksikasjalisemad ülestähendused, mille andsid hiljem Matteus ja Luukas, rääkimata enneolematutest lõikudest ja ilmutuslikust rõhust, mille pakkus veel hiljem Johannes? Kohe kindlasti pidid nad rõõmustama, et jätkuvalt tuli veelgi veenvam tunnistus Kristuse jumalikkusest. Ja nii rõõmustame meiegi.

Palun ärge saage valesti aru! Me armastame ja austame Piiblit, nagu vanem M. Russell Ballard õpetas nii selgesõnaliselt siit kantslist just aasta eest⁶. Piibel on Jumala sõna. See on meie pühakirjade kogumikus, ametlikes pühakirjades, alati esimesena mainitud. Tõepoolest, see oli jumalikult pühitsetud koht Jaakobuse raamatu esimese peatüki viiendas salmis, mis juhatas Joseph Smithi tema nägemuseni Isast ja Pojast, misläbi sündis Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamine meie ajal. Kuid siiski Joseph teadis, et Piibel üksi ei saanud olla vastuseks kõikidele usuteemalistele küsimustele, mis temal ja teistel temasugustel olid. Nagu ta oma sõnadega ütles, vaidlesid tema kogukonna vaimulikud – vahel isegi vihaselt – oma õpetuste üle. „… preester võitles preestri vastu ja pöördunu pöördunu vastu … sõnasõdades ja vaidlustes oma seisukohtade üle” ütles ta. Peaaegu ainuke asi, mis neil vaidlevatel uskudel ühist oli, nii irooniline kui see ka ei ole, oli usk Piiblisse, kuid nagu Joseph kirjutas: „… eri usulahkude õpetajad mõistsid samu pühakirjakohti niivõrd erinevalt, et see hävitas kogu mu lootuse saada vastus oma küsimusele [selle kohta, milline kirik on õige] Piibli abil”⁷. Ilmselgelt Piibel, mida sel ajal nii sageli kirjeldati kui pinda ühtseks mõistmiseks – kui „ühtset tandrit”, tegelikult seda ei olnud. Kahjuks oli see lahingutander.

Seega on üks läbi elavate prohvetite saadava jätkuva ilmutuse eesmärke kuulutada maailmale läbi uute tunnistajate, et Piibel on tõde. „Nii on kirjutatud,” ütles iidne prohvet Mormoni Raamatust rääkides „kavatsusega et te usuksite seda,” rääkides Piiblist⁸. Ühes Joseph Smithi varases ilmutuses ütles Issand: „Vaata, ma ei too [Mormoni Raamatut] selleks, et hävitada … [Piibel], vaid selleks, et ehitada seda üles”⁹.

Peab märkima veel midagi. Kuna on selge, et kristlased olid olemas ammu enne Uut Testamenti või isegi enne Jeesuse ütluste kogumist, siis ei saa väita, et Piibel teeb inimese kristlaseks. Öeldes hinnatud Uue Testamendi õpetlase N.T. Wrighti sõnadega: „Ülestõusnud Jeesus, Matteuse evangeeliumi lõpus, ei ütle „Kogu volitus taevas ja maa peal antakse raamatutele, mis te kõik kunagi kirjutate”, vaid pigem „Kogu volitus taevas ja maa peal on mulle antud”.¹⁰ Teisisõnu: „Pühakiri osutab ise … eemale endast ja tõsiasjale, et lõplik, tõene volitus kuulub Jumalale enesele”¹¹. Nii et pühakirjad ei ole viimse aja pühadele ülim teadmiste allikas. Pühakirjad on ülima allika ilminguks. Viimse aja pühadele on ülimaks teadmiste ja volituse allikaks elav Jumal. Meile antakse teada neid Jumala ande elava, energilise ja jumaliku ilmutusena¹².

See õpetus on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku keskmes ja see on meie sõnum maailmale. See näitlikustab eilse pühaliku koosoleku tähtsust, kus me toetasime Thomas S. Monsonit kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat. Me usume Jumalasse, kes osaleb meie elus, kes ei ole vaikne, eemalolev. Ka ei ole Ta, nagu Eelija rääkis Jumalast Baali preestritele: „vahest on ta … teekonnal? Vahest ta magab? Aga küllap ta ärkab!”¹³. Meie Kirikus ütlevad peast isegi Algühingu lapsed: „Me usume kõike, mida Jumal on ilmutanud, kõike, mida Ta ilmutab praegu, ja me usume, et Ta ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala riiki puutuvaid asju.”¹⁴

Kuulutades uut pühakirja ja jätkuvaid ilmutusi, palvetame me, et me ei oleks iial ülbed ega tundetud. Kuid pärast seda, kui püha nägemus nüüdses pühas metsasalus vastas kinnitavalt küsimusele: „Kas Jumal on olemas?”, seavad Joseph Smith ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik meid silmitsi järgmise vajaliku küsimusega: „Kas Ta räägib?” Me toome häid sõnumeid, et ta teeb seda ja on seda teinud. Meie kristlusest sündinud armastuse ja kiindumusega kutsume me kõiki uurima, mida Jumal on Piibli aegadest alates öelnud ja mida ta veel praegugi ütleb.

Mõnes mõttes vastavad Joseph Smith ja tema prohvetlikud järelkäijad Kirikus sellele väljakutsele, mille Ralph Waldo Emerson esitas Harvardi Divinity koolis suvel 170 aastat tagasi. See Massachusettsi osariigist Concordist pärit mõttetark palus seda parimate ja teraseimate protestantide rühma, et nad õpetaksid, „et Jumal on, mitte ei olnud; et Ta räägib, mitte ei rääkinud”¹⁵.

Ma tunnistan, et taevad on avatud. Ma tunnistan, et Joseph Smith oli ja on prohvet, et Mormoni Raamat on tõega „teine testament Jeesusest Kristusest”, et Thomas S. Monson on Jumala prohvet, kaasaegne apostel, kelle käes on kuningriigi võtmed, kes on mees, kelle õlgadele olen ma isiklikult näinud volitusekuube laskumas. Ma tunnistan, et sellised volitatud, prohvetlikud hääled ja jätkuvad pühakirjade kogumikku kuuluvad ilmutused on olnud kristluse sõnumi keskmes, millal iganes Kristuse volitatud teenimistöö on maa peal olnud. Ma tunnistan, et selline teenimistöö on taas maa peal ja see asub selles Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.

Meie südamest tulevas pühendumuses naatsaretlasele Jeesusele kui Jumala Pojale, maailma Päästjale, kutsume me kõiki uurima, mida me oleme Temalt saanud, kutsume ühinema meiega juues sügavast „allikast, mis viib igavesse ellu”¹⁶, need pidevalt voogavad meeldetuletused sellest, et Jumal elab, et Ta armastab meid ja et Ta räägib. Ma väljendan sügavaimat isiklikku tänu, et Tema töödel pole lõppu ega Tema „sõnad lakka kunagi”. Ma tunnistan sellest jumalikust armastavast tähelepanust ja selle üleskirjutamisest, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.