Tõene ja elav Kirik

Toetades Thomas S. Monsonit kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat ning Kiriku presidenti ja D. Todd Christoffersoni kui apostlit ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liiget, oleme näinud ja saanud tunnistust, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on nii tõene kui ka elav. Issand rääkis neile, kelle läbi ta taastas Kiriku viimsetel aegadel. Ta ütles nende kohta, et nad „… võiksid omada väge rajada alus sellele kirikule ja tuua see välja tundmatusest ja välja pimedusest, see ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal, millega mina, Issand, olen rahul, rääkides kirikust tervikuna ja mitte kui üksikisikutest.

Sest mina, Issand, ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega;

ometi sellele, kes parandab meelt ja täidab Issanda käske, andestatakse;

ja see, kes ei paranda meelt, sellelt võetakse ära seegi valgus, mis ta on saanud, sest minu Vaim ei heitle inimesega alati, ütleb Vägede Issand”¹.

See on tõene Kirik, ainus tõene Kirik, sest ainult sellel on preesterluse võtmed. Ainult sellele Kirikule andis Issand väe pitseerida maa peal ja pitseerida taevas, nagu Ta tegi apostel Peetruse ajal. Need võtmed taastati Joseph Smithile, kellele anti seejärel volitus anda need Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetele.

Kui prohvet Joseph mõrvati, siis arvasid Kiriku vaenlased, et Kirik hävib. Nende arvates oli see sureliku inimese looming ja seepärast hävib see koos temaga. Kuid nende lootused nurjusid. See oli tõene Kirik ja sellel oli ka vägi elada edasi isegi siis, kui surid need, kes olid valitud seda tol ajal juhtima.

Oleme täna näinud, et see on tõene ja elav Kirik. Preesterluse võtmeid hoiavad surelikud, kuid Issand valmistas viisi, kuidas võtmed jääksid toimima maa peal niikaua, kuni inimesed usku rakendavad, et võtmed on maa peal ja et neid antakse edasi Jumala tahtega Tema valitud teenritele.

Jumala rahvas ei ole alati olnud selle imelise kogemuse vääriline, mis meile täna osaks on saanud. Pärast Kristuse taevasse tõusmist jätkasid apostlid võtmete kasutamist, mis Kristus neile jättis. Kuid sõnakuulmatuse ja selle pärast, et liikmed kaotasid oma usu, surid apostlid, ilma et võtmed oleksid nende järglastele edasi antud. Me nimetame seda traagilist ajajärku usust taganemiseks. Oleks nende aegade Kiriku liikmetel olnud see võimalus ja tahe oma usku rakendada, nii nagu teie seda täna teinud olete, siis poleks Issand preesterluse võtmeid maa pealt ära võtnud. Nii et praegu on ajalooliselt oluline ja igavikulise tähtsusega päev maailma ajaloos ja meie Taevase Isa lastele.

Meie kohus on nüüd olla sellise usu vääriline. See on vajalik, et me täidaksime oma lubaduse toetada neid, kes on kutsutud. Issand oli väga rahul Kirikuga taastamise alguses ja on seda ka praegu. Kuid Ta hoiatas liikmeid ka siis, nagu Ta teeb seda praegu, et Ta ei saa suhtuda pattu vähimagi mööndusega. Et me saaksime toetada neid, kes on täna kutsutud, peame me vaatama uurivalt oma elu, ja kui vaja, siis meelt parandama, tõotama, et peame Issanda käske, ja järgima Tema teenijaid. Issand hoiatab meid, et kui me neid asju ei tee, siis võetakse Püha Vaim ära; me kaotame selle valguse, mille oleme saanud, ja me ei ole suutelised pidama lubadust, mille me täna andsime; toetada Issanda teenijaid Tema tõeses Kirikus.

Igaüks meist peab ise andma endale hinnangu. Esiteks peame me mõõtma, kui sügav on meie tänulikkus, et me oleme Jeesuse Kristuse tõese Kiriku liikmed. Teiseks peame me teadma Püha Vaimu väega, mida saaksime teha paremini, et suudaksime pidada käske.

Me teame prohvetlikest ettekuulutustest mitte ainuüksi seda, et tõest ja elavat Kirikut ei võeta maa pealt uuesti ära, vaid, see muutub paremaks. Meie elu muudetakse paremaks, kui me usume meeleparandusse, mäletame alati Päästjat ja püüame veelgi rohkem Tema käske pidada. Pühakirjades on lubadused, et kui Issand tuleb uuesti oma Kirikusse, siis Ta leiab selle olevat vaimselt Tema jaoks ette valmistatud. See peaks muutma meid kindlameelseks ja optimistlikuks. Me peame suutma enamat. Ja me suudame. Ja teeme seda.

Eriti täna oleks tark otsustada toetada oma usu ja palvetega kõiki neid, kes meid kuningriigis teenivad. Olen isiklikult teadlik Kiriku liikmete usu väest kutsutute toetamisel. Viimasel paaril nädalal olen võimsal viisil tundnud nende inimeste palveid ja usku, keda ma ei tunne ja kes tunnevad mind ainult kui inimest, kes on kutsutud teenima preesterluse võtmete kaudu. President Thomas S. Monson saab õnnistusi teie toetava usu läbi. Ka tema pere peale valatakse välja õnnistusi tänu teie usule ja palvetele. Kõiki neid, keda te täna toetasite, toetab ka Issand ja seda nende ning teie usu pärast.

Igal Kiriku liikmel on võimalusi toetamiseks Jumala nimel teenimise kaudu. Kirik on võimas jõud oma liikmete ja kõikide inimeste õnnistamiseks üle kogu maailma. Näiteks on Kirik osutanud märkimisväärset humanitaarabi kõikjal maailmas. Ja see kõik on võimalik sellepärast, et Kiriku liikmed ja sõbrad usuvad, et Jumal elab ja et Issand soovib abistada kõiki hädalisi, kelleni ta jõuab läbi oma ustavate jüngrite.

Lisaks jõuavad Kiriku ja selles tehtavate talituste kaudu pitseerimise väe õnnistused vaimude maailma. See on tõene ja elav Kirik, mis jõuab isegi nendeni, kes ei ole enam elus. Kui teil on usku, et otsida oma esivanemate nimesid, kui te lähete Issanda kotta, et pakkuda neile asendustalitusi, siis toetate seda suurt tööd, mille eesmärgiks on pakkuda päästmist kõigile Taevase Isa lastele, kes on tulnud siia maailma.

Tahaksin rääkida, miks olen tõese ja elava Kiriku eest nii tänulik. Seejärel soovitaksin midagi, mis minu meelest aitab Kirikut Päästja tulekuks ette valmistada. Ja lõpuks jätan oma tunnistuse, kuidas ma olen jõudnud äratundmisele, et see on tõene ja elav Kirik.

Kõige rohkem olen ma tänulik selle eest, et olen saanud kogeda puhastavat väge, mida me saame preesterluse väega läbiviidud talituste kaudu. Olen tundnud andeksandmist ja puhastust, kui ristivad need, kellel selleks volitus. Olen tundnud sisimas põletavat tunnet, mis on tulnud üksnes neist sõnadest, mida on öelnud Jumala teenijad: „Võta vastu Püha Vaim!”

Minu tänulikkus tuleb ka neist õnnistustest, mida mu perekond on saanud. Pitseerimise vägi ja meie teadmine sellest on see, mis muudab meie pereelu siin maailmas ja meie ootusi tulevase maailma pereelu rõõmudest. Mõte ja lootus, et ma pärin igavesed suhted, kannavad mind läbi lahusoleku ja üksinduse katsumuste, mis on osa surelikust elust. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus on ustavatele antud lubadus, et me võime omada igavikulisi suhteid ja meie perering võib laieneda igavikku. See teadmine muudab igavesteks ja paremuse suunas kõik meie suhted perekondades.

Näiteks on minu oma elus selline etapp, kus ma suurte vahemaade tõttu ei saa hästi tundma õppida oma lapselapsi ja edaspidi lapselapselapsi. On inimesi, kellel ei ole kunagi olnud võimalust abielluda ja saada lapsi, kellel on samasugune igatsus nagu minulgi, olla oma perega koos. Kuna on taastatud teadmine igavestest perekondadest, siis me oleme kõigis oma peresuhetes lootusrikkamad ja lahkemad. Suurimad rõõmud keskenduvad perekondadele nii selles elus kui tulevastes maailmades. Ma olen väga tänulik selle teadmise eest, mis mul on, et kui me oleme ustavad, siis samasugune omavaheline läbikäimine, nagu on meie vahel siin, on meie vahel igavesti, ka tulevases maailmas, igaveses hiilguses².

Ma näen tunnistusi Kiriku etteennustatud täiustumisest. Näiteks, kui ma reisin ja saan tuttavaks Kiriku liikmetega, siis ma näen, kuidas nende elu pidevalt paraneb. Liikmete lihtsas usus ja kuulekuses muudab ja harib lepitus Kiriku liikmeid. Sageli viibin ma koosolekutel, kus ilmselgelt alandlikel inimestel, on lubatud õpetada tunde ja teha jutlusi, ning neil on samasugune vägi, kui anti Heelamani poegadele Lehhile ja Nefile. Te mäletate aruannet:

„Ja juhtus, et Nefi ja Lehhi jutlustasid laamanlastele sellise suure võimuga ja volitusega, sest neile oli antud võim ja volitus, et nad võiksid rääkida ja neile oli ka antud, millest nad peaksid rääkima.”³

Ma olen kindel, et president Gordon B. Hinckley kordalt avaldatud soov täitub. Ta õpetas, et kõik, kes tulevad Kirikusse, saavad täieliku Kiriku osaduse, kui neid toidetakse hea jumalasõnaga. Ma mäletan, kuidas ta ütles, et viimased sõnad, mida ta oma teenimise lõpus kordab, oleksid „liikmete aktiivsena hoidmine”. Tema sõnad elavad edasi president Monsoni juhatusel ja meis kõigis, kui me oleme väärilised, et saada Lehhi ja Nefi väge, et toita hea jumalasõnaga. Ma olen kindel, et te imetlete ka edaspidi nagu minagi, alandlikke viimse aja pühasid, kes teevad koduõpetust ja külastusõpetust ning räägivad oma mitteliikmetest sõpradega praegusest veel suurema väega.

Aastaid on meenutatud president David O. McKay sõnu: „Iga liige on misjonär”. Olen kindel, et see päev on lähedal, mil läbi liikmete usu näeme me suurenevat inimhulka, keda on kutsutud kuulama jumalasõna ja kes siis tulevad tõesesse ja elavasse Kirikusse.

Olen kindel, et tuleb veel üks täiustus. Pered kõikjal Kirikus otsivad viise, kuidas tugevdada ja kaitsta oma lapsi neid varitsevate pahede eest. Mõnikord püüavad vanemad meeleheitlikult tagasi tuua kedagi oma perekonnast, kes on eemale jäänud. Olen kindel, et jätkuvalt suureneb tasu, mida Jumal nende pingutuste eest neile annab. Need, kes ei loobu iial, saavad tunda, et Jumal ei andnud iial alla ja et Ta aitab neid.

Suur osa sellest abist tuleb neilt, kes on kutsutud Kirikus teenima. Vaim, mis ulatab käe, suureneb, nii et paljud saavad nagu noor piiskop Thomas Monson praktilist inspiratsiooni, kuidas kutsuda ja julgustada neid, kes võivad hetkel mitte tunda ära õnnistusi, mis Jumalal nende jaoks varuks on. President Monson mäletab tänaseni inimesi, keda ta nende piiskop olles püüdis päästa. Ma loodan, et meil kõigil oleks kindlustunne, et Jumal juhatab meid, kui me sirutame käe ja aitame tagasi neid, keda Jumal tahab, et me tooksime endaga kaasa, kui me läheme koju Tema juurde.

Teine täiustus, mida ma näen kuningriigis tulevat, on soov ja suutlikkus ulatada abikäsi vaestele ja neile, kes elavad viletsuses. Olen näinud, kuidas Kiriku liikmete seas on imetlusväärselt kasvanud kaastunne loodusõnnetuste ohvrite vastu kõikjal maailmas. Surmakuulutustest näen, kuidas perekonnad paluvad, et annetused saadetaks Alalise Hariduse Fondi või Kiriku humanitaarabi fondi.

Prohvet Joseph Smith nägi seda imelist arengut ette. Ta ütles, et kui inimene saab tõeliselt pöördunuks, siis tahab ta hõlmata kogu maailma ja hoolitseda Taevase Isa laste eest.⁴ See on juba toimumas üha enamate Kiriku liikmete seas. Minu jaoks on märkimisväärne just see tegevusmudel, et antakse neile, kes vajavad, ning abistajate ringi kuuluvad ka need, kellel endilgi on vähe, ja see ei sõltu sellest, kas me elame heades või raskemates majandusoludes. Minu jaoks on see tunnistus sellest, et lepitus toimib liikmete seas üha tõhusamalt.

Minu tunnistus, et see on tõene ja elav Kirik, sai alguse mu lapsepõlvest. Üks mu varasemaid mälestusi on pärit ühest konverentsist, mida ei peetud sellises kohas nagu praegu, vaid üüritud hotellitoas. Rääkis üks mees, keda ma ei tundnud ja kelle nime ma ei tea tänaseni. Teadsin ainult, et teda oli saatnud meie väiksesse misjoni ringkonda üks preesterluse hoidja. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Kuid ma sain võimsa, kindla tunnistuse enne, kui sain kaheksaseks, isegi enne seda, kui sain ristitud, et ma kuulasin Jumala teenijat tõeses Jeesuse Kristuse Kirikus. Asi ei olnud üüritoas ega koguduse suuruses, sest kogudus oli väike, vaid see oli kindel tunnistus, et mul oli õnnistus viibida sel hetkel tõese Kiriku koosolekul.

Kui ma teismelisena kolisin perega piirkonda, kus tegutsesid Kiriku vaiad, tundsin esimest korda preestrite kvoorumite ja hooliva piiskopi väge. Ma mäletan siiani tundeid ja kinnitust, mis ma sain, kui istusin preestrite kvoorumis piiskopi kõrval ja teadsin, et tal olid õige Iisraeli kohtumõistja võtmed.

Samasuguse tunnistuse sain ma oma varajases nooruses kahel pühapäeval: ühe Albuquerques, New Mexico osariigis, ja teise Bostonis, Massachusettsi osariigis. Mõlemal juhul viibisin ma neil päevil juures, kui ringkonnast vai sai. Näiliselt tavalised mehed, keda ma hästi tundsin, kutsuti vaia juhatajateks. Ma tõstsin neil päevil oma käe, nii nagu teie tegite täna, ja sain tunnistuse, et Jumal oli kutsunud oma teenijad ja et mind õnnistatakse nende teenistusega ja nende toetamise eest. Nüüd olen ma tundnud seda imet lugematuid kordi kõikjal Kirikus.

Ma nägin nende toetamisele järgnevate päevade ja kuude jooksul, et need vaia juhatajad tõsteti oma kutsete tasemele. Olen näinud samasugust imet, kui president Monson sai kutse teenida prohveti ja Kiriku presidendina ning rakendada kõiki preesterluse võtmeid maa peal. Olen olnud juures, kui ta on saanud ilmutust ja inspiratsiooni. See kinnitab mulle, et Jumal austab neid võtmeid. Ma olen seda oma silmaga näinud. Need on preesterluse võtmed, mis on Issanda sõnadega „ilma alguse või lõputa”⁵.

Ma jätan teile oma pühaliku tunnistuse, et see on tõene ja elav Jeesuse Kristuse Kirik. Taevane Isa vastab teie innukatele palvetele, et te seda ise teaksite. Te võite saada tunnistuse, et kutsed, mida te täna toetasite, olid Jumalast. Veelgi enam – te võite teada, et selles Kirikus tehakse talitusi, mis puhastavad hinge ja seovad maa peal ning taevas, nagu see oli Peetruse, Jaakobuse ja Johannese päevil. Need võtmed ja talitused on nüüd taastatud oma täiuses läbi prohvet Joseph Smithi ja edasi antud läbi tema mantlipärijate. Jeesus on Kristus. Ta elab. Ma tean seda. Ma tunnistan, et Thomas S. Monson on Tema elav prohvet. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on tõene ja elab edasi. Seda ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.