Kaksteist

Peagi pärast president Gordon B. Hinckley surma, kogunesid 14 meest – 14 apostlit, kelle käes olid kuningriigi võtmed, templi ülaruumi, et viia läbi muudatused Kiriku Esimeses Presidentkonnas. Ei tekkinud mingeid küsimusi, mida teha, ei olnud kõhklusi. Me teadsime, et vanemapostel on Kiriku president. Ja sellel pühal koosolekul toetas Kaheteistkümne Apostli Kvoorum Thomas Spencer Monsonit kui Kiriku presidenti. Ta kutsus ja nimetas oma nõuandjad. Ka neid toetati ja igaüks neist asetati ametisse ja neile anti volitus. President Monsonile anti eriline volitus kasutada kõiki preesterluse võtmeid. Nüüd, nagu ütlevad pühakirjad, on tema ainus mees maa peal, kellel on õigus kasutada kõiki võtmeid. Kuid apostlitena hoiame me neid kõik. Üks mees meie hulgast on kutsutud ja asetatud ning temast saab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku president. Kuigi ta oli juba aastaid tagasi saanud toetuse kui prohvet, nägija ja ilmutaja.

Seoses sellega, et vanem Uchtdorf kutsuti Esimesse Presidentkonda, tekkis vaba koht kaheteistkümne apostli seas ja nii toetasime me eile Kaheteistkümne Kvoorumi uut liiget, vanem D. Todd Christoffersoni. Tema ühineb nüüd selle püha vendlusega selles pühas ringis ja see ring on nüüd täis. Apostleid kutsuti juba Issanda Jeesuse Kristuse ajal.

Me toetasime ka mitmeid seitsmekümneid. Nad on nüüd oma kohale asunud. Pühakirjades kirjutatakse, et Kaheteistkümne Kvoorumi kohustus on juhtida kõiki Kiriku asju ja kui nad vajavad abi, pöörduvad nad Seitsmekümne ja mitte kellegi teiste poole.¹

Nüüd on meil üle kogu maailma kaheksa Seitsmekümnete Kvoorumit, enam kui 300 seitsmekümnega, kes kõik hoiavad volitust, mis on vajalik, et teha, mida Kaheteistkümne Kvoorum neil iganes teha palub.

Issand ise on loonud sellise juhtimise mudeli.

„Ta läks välja mäele palvetama ja viibis kogu öö Jumala palumises.

Ja kui valgeks läks, kutsus ta oma jüngrid enese juure ja valis nende seast kaksteistkümmend, kelled ta nimetas ka apostliteks”.²

Andreas oli kuulnud Johannest kõnelemas ja jooksis oma venna Siimona juurde ning ütles: „Me oleme leidnud Messia!” …

Ta viis tema Jeesuse juure. Jeesus vaatas temale otsa ja ütles: „Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” - see tähendab Peetruseks”.³

Siimon ja ta vend Andreas olid võrke merre heitmas, Sebedeuse pojad Jakoobus ja Johannes oma kalavõrke parandamas, Filippus ja Bartolomeus, tölner ehk maksukoguja Matteus, Toomas, Alfeuse poeg Jakoobus, Siimon Kaanast, Jakoobuse vend Juudas ja Juudas Iskariot – nemad moodustasid Kaheteistkümne Kvoorumi.⁴

Ta kutsus neid kõiki: „Tulge minu järele”.⁵

Ta ütles Peetrusele: „Ma annan sinule Taevariigi võtmed, ja mis sa maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud!”⁶

Ta ütles Kaheteistkümnele: „Kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juure!”⁷

Ta andis oma apostlitele „väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle ja tõbesid parandada, ja läkitas nad välja kuulutama Jumala riiki ja tegema haigeid terveks … igal pool”⁸

Ja Ta ütles: „Kaksteist hoiab võtmeid, millega avada minu kuningriigi volitus kõigis maa neljas nurgas ja saata pärast seda minu sõna igale loodule”.⁹

Jeesus küsis kord oma jüngritelt: „Keda ütlevad inimesed mind, Inimese Poja, olevat?” …

Siimon Peetrus vastas ning ütles: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”¹⁰

Kui Jeesus õpetas kogudusekojas, ütlesid paljud jüngrid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?” …

Sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga.

Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: „Kas ka teie tahate ära minna?”

… Siimon Peetrus vastas temale: „Issand, kelle juure me läheme? Sinul on igavese elu sõnad”¹¹

Pärast ristilöömist meenus apostlitele, et Ta oli öelnud, et nad peaksid jääma Jeruusalemma.¹² Seejärel saabus nelipühipäev, see suur sündmus, kui nad said Püha Vaimu.¹³ Nad said „veel kindlama prohvetliku sõna”¹⁴ ja rääkisid „Pühast Vaimust kantuina”.¹⁵ Ja nõnda olid nad valmis.

Me teame vähe nende rännakutest. Teame vaid, kus ja kuidas mõni neist suri. Jakoobus tapeti Jeruusalemmas Heroodese käsul. Peetrus ja Paulus surid Roomas. Filippus läks pärimuse kohaselt itta. Suurt enamat me ei teagi.

Nad läksid erinevatesse paikadesse. Nad õpetasid ja tunnistasid, rajasid Kirikut. Nad surid oma tõekspidamiste eest ja koos nende surmaga saabusid pimedad usust taganemise sajandid.

Kõige hinnalisem asi, mis usust taganemise käigus kaotati, oli Kaheteistkümnele antud volitus – preesterluse võtmed. Selleks, et Kirik oleks Tema Kirik, peab olema Kaheteistkümne Kvoorum, kes hoiab võtmeid ja annab neid teistele.

Teatud ajal saadi esimene nägemus ning Melkisedeki preesterlus taastati Peetruse, Jakoobuse ja Johannese vahendusel.¹⁶

Esimesele Presidentkonnale ja Kaheteistkümne Kvoorumile: „Tõesti ma ütlen teile, et selle evangeeliumi ajajärgu võtmed, mis te olete saanud, on tulnud isadelt, ja kõige lõpuks saadetud teile alla taevast.

… Vaadake, kui suur on teie kutse! Puhastage oma süda ja oma riided, et selle sugupõlve verd ei nõutaks teie käest!”¹⁷

Taastatud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik oli noor, kui Esimene Presidentkond organiseeriti. Selle järel moodustati tavalistest meestest Kaheteistkümne Apostli Kvoorum ja seejärel Seitsmekümnete Kvoorum. Nende keskmine vanus oli 28 aastat.

Volitusahel pole katkenud. Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi liikmed on alati hoidnud apostlitele antud preesterluse võtmeid.

Eile sai vanem Christoffersonist 96. apostel, kes teenib Kaheteistkümne Kvoorumis käesoleval evangeeliumi ajajärgul. Ta pühitsetakse apostliks ja talle antakse kõik preesterluse võtmed, mis on ülejäänud 14 prohvetil, nägijal ja ilmutajal – Issanda Jeesuse Kristuse apostlil.

1976. aastal toimus Taani pealinnas Kopenhaagenis piirkondlik üldkonverents. Pärast viimast istungit soovis president Spencer W. Kimball külastada Vor Frue kirikut, kus asuvad Thorvaldseni raidkujud Kristusest ja kaheteistkümnest apostlist. Ta oli käinud seal mõned aastad varem ja tahtis, et me kõik sinna läheksime ja neid näeksime.

Kiriku esiosas, altari taga, seisab tuttav Kristuse kuju, käed veidi väljasirutatult ees, peopesades naelajäljed ja küljes väga selgelt nähtav haav. Kummalgi pool seisavad apostlid: Peetrus paremal kõige ees ja teised apostlid oma järjekorras.

Enamus meie rühmast viibis koos majahoidjaga kabeli tagaosas. Meie president Kimballiga seisime koos vanem Rex D. Pinegari ja Kopenhaageni vaia juhataja Johan Helge Benthiniga kabeli eesosas Peetruse kuju ees.

Peetruse käes on marmorisse raiutud raske võtmekimp. President Kimball osutas nendele võtmetele ja selgitas, mida need sümboliseerivad. Ja siis tegi ta midagi, mida ma iial ei unusta. Ta pöördus vanem Benthini poole, suunas sõrme tavatu otsusekindlusega tema poole ja ütles: „Ma tahan, et sa ütleksid Taanis kõigile, et mina hoian neid võtmeid! Me hoiame tõelisi võtmeid ja kasutame neid iga päev”.

Ma ei unusta kunagi seda avaldust, seda prohveti tunnistust. Selle mõju oli vaimselt vägev ja füüsiliselt tunda.

Me jalutasime kabeli tagaossa, kus ülejäänud rühm seisis. Viidates kujudele, ütles president Kimball sümpaatsele majahoidjale: „Need seal on surnud apostlid”. Viidates minule, ütles ta: „Siin on meil elavad apostlid. Vanem Packer on apostel. Vanem Thomas S. Monson ja vanem L. Tom Perry on apostlid ja mina olen apostel. Meie oleme elavad apostlid.

Te olete lugenud Uues Testamendis seitsmekümnetest ja siin on kaks elavat seitsetkümmet, vanem Rex D. Pinegar ja vanem Robert D. Hales”.

Majapidaja, kelle emotsioonid olid seni varjule jäänud, oli äkitselt pisarais.

Ma tundsin, et see kogemus on midagi ainukordset.

„Me usume samasse organisatsiooni, mis oli algkirikus, nimelt apostlid, prohvetid, karjased, õpetajad, evangeeliumi kuulutajad ja nii edasi”¹⁸

Kui seitsmekümned ametisse pühitsetakse, ei pühitseta neid küll apostliks ja nad ei hoia ka võtmeid, kuid neil on volitus, ning Kaheteistkümne kohuseks, „kui nad vajavad abi, et täita erinevaid kutseid evangeeliumi jutlustamisel ja jagamisel, on pöörduda Seitsmekümne ja mitte kellegi teiste poole”¹⁹

Täna on kaheksas kvoorumis 308 seitsetkümmet. Nad esindavad 44 riiki ja räägivad 30 keelt.

Me ei ole kuulnud, et preesterluse võtmed oleksid kasutusel üheski teises ristiusu kirikus. Tundub veider, et mõned ütlevad meie kohta, et me pole kristlased, kuigi me oleme ainsad, kellel on Tema volitus ja Tema asutatud organisatsioon.

Praegused Kaksteist on täiesti tavalised inimesed. Nad pole, nagu esimesed Kaksteistki polnud, mõjukad inimesed, kuid üheskoos on Kaheteistkümnel suur vägi.

Meie elukutsed on olnud erinevad. Meie seas on olnud teadlasi, advokaate ja õpetajaid.

Vanem Nelson oli pioneer südamekirurgia vallas. Ta tegi tuhandeid operatsioone. Ta ütles mulle, et andis igale südameoperatsiooni läbi teinud patsiendile oma töö kohta eluaegse garantii.

Mõned siin kvoorumis olid sõjaväelased – madrus, mereväelased, piloodid.

Nad on täitnud Kirikus erinevaid ameteid: on olnud koduõpetajad, õpetajad, misjonärid, kvoorumi juhatajad, piiskopid, vaia juhatajad, misjoni juhatajad, ja, mis kõige tähtsam, nad olid abikaasad ja isad.

Nad on kõik Jeesuse Kristuse evangeeliumi õppijad ja õpetajad. Meid ühendab meie armastus Päästja ja Tema Isa laste vastu ning meie tunnistus, et Tema seisab selle Kiriku eesotsas.

Peaaegu kõik Kaksteist on pärit tagasihoidlikest oludest, just nagu siis, kui Tema oli siin. Elavad Kaksteist on sulanud ühte Jeesuse Kristuse evangeeliumi teenimistöö käigus. Kui kutse tuli, pani igaüks nii-öelda oma võrgud käest ja järgnes Issandale.

President Kimballi mäletatakse tema järgmise avalduse järgi: „Mu elu on nagu mu kingad – mõeldud teenides läbi kulutamiseks”.²⁰ See käib kõikide liikmete kohta Kaheteistkümnes. Ka meie kulutame end läbi Issandat teenides ja me teeme seda heal meelel. Selline elu pole kerge ei meile ega meie peredele.

Preesterluse juhtide abikaasade teenimist, ohverdamist kõikjal maailmas pole võimalik sõnadesse panna.

Mõni aeg tagasi tehti minu abikaasale ja ka õde Ballardile äärmiselt tõsine seljaoperatsioon. Mõlemal läheb hästi. Kumbki pole kurtnud. Kõige kaeblikum lause, mille mu naine kuuldavale tõi, oli: „See polnud üldse lõbus!”

„Kaheteistkümne kohuseks” Esimese Presidentkonna juhatuse all on „pühitseda ametisse ja seada korda kiriku kõik teised ametikandjad, vastavalt ilmutusele”.²¹

Meil on nüüd vahendid, mille abil elektrooniliselt õpetada ja tunnistada kogu maailma juhtidele ja liikmetele. Kuid selleks, et anda volituse võtmeid katkematus ahelas preesterluse juhtidele „käte peale panemise läbi”²² kõikjal, kus nad maailmas ka poleks, peab võtmete hoidja alati kohal olema.

Issand ütles: „Ja taas, ma ütlen teile, et kelle iganes te saadate minu nimel teie vendade, Kaheteistkümne häälega, täiel määral teie poolt soovitatu ja volitatuna, sellel on võim avada minu kuningriigi uks igale rahvale, kuhu iganes te neid saadate”.²³

Pühakirjades kirjeldatakse Kahteteistkümmet kui „ringi liikuvaid nõuandjaid”.²⁴

Ma ei erine mingil moel Kaheteistkümne, Seitsmekümne ja Piiskopkonna vendadest, kellega koos ma olen need 47 aastat teeninud, kui ütlen teile, et kirjade järgi olen ma käinud Mehhikos ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas rohkem kui 75 korda, Euroopas üle 50 korra, Kanadas 25 korda, Vaikse ookeani saartel 10 korda, Aasias 10 korda ja Aafrikas 4 korda. Lisaks veel Hiinas kaks korda ning Iisraelis, Saudi Araabias, Bahreinis, Dominikaani Vabariigis, Indias, Pakistanis, Egiptuses, Indoneesias ja paljudes teistes kohtades ümber maailma. Teised on veelgi rohkem reisinud.

Kuigi apostlid hoiavad kõiki preesterluse võtmeid, võivad kõik juhid ja liikmed ühtemoodi isiklikke ilmutusi saada. Neilt oodatakse isegi, et nad otsiksid seda palve kaudu ja toimiksid usuga vastavalt sellele.

„Sest tema läbi on meil … ligipääs ühes Vaimus Isa juurde.

Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,

rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi”.²⁵

Vanem Christofferson võib imestada, nagu mina omal ajal imestasin, et miks peaks kedagi sellist nagu mina pühitsetama pühasse apostliametisse.

Mul on puudu nii paljudest eeldustest. Minu teenimispüüdlustes jääb nii palju vajaka. On vaid üksainus asi, üks omadus, mis võib seda selgitada. Nii nagu Peetrusel ja kõigil neil, keda on sellest ajast peale pühitsetud, on ka minul see tunnistus.

Ma tean, et Jumal on meie Isa. Tema esitles oma Poega Jeesust Kristust Joseph Smithile. Ma kuulutan teile, et ma tean, et Jeesus on Kristus. Ma tean, et Ta elab. Ta sündis aegade haripunktis. Ta õpetas oma evangeeliumi ja Teda pandi proovile. Ta kannatas ja löödi risti ning tõusis üles kolmandal päeval. Tema, nagu Ta Isagi keha, on lihast ja luust. Ta tegi oma lepituse. Ma tunnistan sellest. Mina olen Tema tunnistaja. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.